Pilt: Ehitusjärgus simulaatoriarvuti (2018 -7 7700K, GTX1080)

Tekst on kirjutatud 2018. aasta alguses – soovitused ja näited muutuvad ajas.

Kõige tähtsam osa ja alus lennusimulatsiooniga alustades on korralik arvutikomplekt. Selle kõige tähtsam osa on omakorda arvuti ise. Lennusimulatsioon ei erine teistest “mängudest” oluliselt, seetõttu võib julgelt öelda, et kui läheb riistvara soetamiseks, tuleks valida kallimate komponentide hulgast. Siinkohal tasub arvestada, et komponendid peavad omavahel ka laitmatult koos töötama. On inimesi, kes kasutavad lendamiseks sülearvuteid, kuid nende jõudlus on tavaliselt piiratud ning pikemal kasutamisel muutub sülearvutite kasutamine üldjuhul ka ebamugavaks. Ei mängi erilist rolli, kas valite simulaaotriks ESP või X-Plane seeria, hea riistvara on kõige aluseks.

Lisaks tasub tähelepanu pöörata asjaolule, et nähtavasti ei ole simulaator ainus tarkvara, mis kasutab arvuti ressursse. Sellele lisanduvad erinevad simulaatori lisad (lennukid, lennujaamad, ilmaprogrammid ja palju muud). Lisaks ka teised programmid, mis jooksevad taustal (internet, e-mail, viirusetõrje jms.). Kõik need mõjutavad märgatavalt simulaatori jõudlust, mida on kõige lihtsam mõõta kahe näitajaga. Esimene on FPS – kaadrisagedus (mitu kaadrit kuvatakse sekundis). Teine, mis nii lihtsalt mõõdetav pole, on kaadrisageduse sujuvus. Nende kahe vahel peab valitsema tasakaal. Kinofilmi kaadrisagedus on 24, ning see on televiisori vaatamiseks piisav (tõsi, sujuvuse saavutamiseks kasutatakse erinevadi tehnikaid). Paljud mängurid eeldavad, et kaadrisagedus võiks olla 60–100+. Lennusimulaatori puhul piisab, kui sagedus on üle 30. Üldjuhul liiguvad objektid vaatamata suurele kiirusele kaadris suhteliselt aeglaselt (võrreldes näiteks mõne tulistamismänguga) ning seetõttu ei ole väga palju suurem FPS otseselt märgatav, samas ei tee see ka halba. Kui kaadrisagedus langeb alla 30 või 20, hakkab pilt selgelt “jõnksutama”. Tavapärase kuvari maksimaalne uuendussagedus on üldjuhul 60 Hz, üle selle ei ole võimalik antud ekraaniga erinevusi (väga) märgata. Oluline on, et simulaatori kaadrisagedus oleks 30 või rohkem, kuid samal ajal ei esineks kõikumisi (ühel hetkel FPS 100, järgmisel 5). Sellised kõikumised mõjuvad häirivamalt kui ühtlane madal kaadrisagedus.

Arvuti

Üheks kõige tähtsamaks komponendiks on arvuti protsessor (CPU). Just ESP platvorm on kurikuulus oma nõudmiste poolest antud komponendile. FSX, mis on tänapäeva ESP alustalaks, loodi ajal, mil tõusis ühetuumaliste protsessorite taktisagedus ja jõudlus igal aastal märgatavalt. See oli aga 2005. aasta paiku. Tänaseks päevaks on selgeks saanud, et taktisagedus enam väga ei kasva, kasvab tuumade arv ja seeläbi tehtava töö hulk. ESP aga ei ole väga osav mitme tuuma kasutaja, seda on küll märgatavalt parandatud (P3D), kuid siinkohal on soovitus ühene. Valida tuleks Inteli i5 või i7 seeria võimalikult kallis lahendus. Soovitatavalt lisaks veel ka K seeria, mida on võimalik lihtsalt klokkida. Näiteks i7-7700K, mille taktsagedus tehasesätetel on 4,2 GHz, saab lihtsalt tööle panna ka 5,0 GHz sagedusega. Ilmselget nõuab see ka vastavat jahutussüsteemi. Selline oluliselt kõrgem sagedus mõjutab märgatavalt simulaatori jõudlust. Nagu mainitud, kasutab osa antud võimsusest ka kõik muu, mis töötab simulaatori jaoks kasutatavas arvutis taustal.

Teiseks väga tähtsaks osaks on graafikakaart (GPU). Siinkohal tasub suunata pilk Nvidia toodangu poole. AMD (ATI) on aastate jooksul tootnud palju suurepäraseid graafikakaarte, kuid nendega on simulaatorites nähtud väga paljusid erinevaid anomaaliaid. Seda on kinnitanud ka mitmed lisade tootjad (näiteks PMDG), kes on öelnud kasutajatoe kaudu, et nad on põhimõtteliselt valmis kirjutama oma toote kodulehele nõuete alla, et AMD kaardid ei ole toetatud. Võimalik, et olukord muutub aastate jooksul, kuid senini on Nvidia kaardid olnud esimene valik, kuna nendega esineb lihtsalt märgatavalt vähem probleeme. Nagu protsessori puhul, on ka kaartide puhul mõistlik osta kallimaid. Samuti võimalikult suure mäluga. X-Plane ja P3DV4 on mõlemad 64-bitised simulaatorid ning suudavad kasutada väga suurt hulka mälu. Võtame näiteks, et ühe lisalennuki (nt Airbus A320 – fslabs) enda tekstuurifailide maht ise on ainuüksi 200+ MB. Lisame siia juurde näiteks fotoreaalse maastiku (omakorda mitu GB) ning veel lisalennujaama, mis omakorda mõnisada MB kuni 1 GB. Ületame lihtsalt 1 GB piiri. Lisade tootjad on pärast 64-bitiste simulaatorite turule jõudmist tõstnud märgatavalt graafika kvaliteeti. Kui üks 1024*1024px DXT5 fail võtab ruumi ca 1 MB, siis 2048*2048 sama fail võtab juba 4 MB. 4096*4096 omakorda juba 16 MB. Igasugused lisakihid (nt alpha channel või mipmapping) tõstavad faili mahtu omakorda. Näitena toodud Airbusi kere koosneb (ainult kere osa) kolmest sellisest failist, ehk siis vähemalt 48MB. 4096*4096 tekstuurid on saamas uueks standardiks, seetõttu kasvab märgatavalt ka nõutava mälu hulk. Graafikakaardi puhul on oluline veel muidugi ka graafikakiibistik ise. Mida uuem ja kiirem, seda parem. Paljud uuemad graafikakaardid suudavad näiteks valgustust, varjusid jms objekte kuvada palju kiiremini, kuna neil on selle jaoks eraldi riistvaralised lahendused.

Kolmandaks tasub investeerida muutmälusse (RAM), ka siin kehtivad samad reeglid. Mida kallim ja suurem, seda parem. Miinimumiks võiks lugeda (kui soovid kasutada ka erinevaid lisasid) 16 GB. Muutmälu peab laitmatult sobima ka protsessoriga.

Kuskile tuleb simulaator ka paigaldada (installeerida), selleks on vaja kõvaketast. Lennusimulaator liigutab ja kasutab tavaliselt väga suuri andmemahte. Kui keskmine arvutimäng võtab tänapäeval ca 50 GB või alla selle (muidugi on ka erandeid), siis lennusimulaator võtab ca 40 GB (P3DV4). See number suureneb aga märgatavalt, kui paigaldada lisad. Näiteks võib juba üks kõrgema kvaliteediga lennuk võtta 1,5 GB. Fotorealistilud maastikud aga juba 100+ GB. Kogu selle info lugemis- ning kirjutamiskiirus sõltub otseselt kõvaketta omadustest. Seetõttu tasuks kaaluda SSD või M.2 lahendusi. Vastasel juhul (kasutades traditsioonilist pöörlevat ketast) võtab ainuüksi simulaatori käivitamine minuteid. Lisaks võib tekkida probleem andmete laadimisega, mis väljendub selles, et objektid simulaatoris muutuvad häguseks või puuduvad tekstuurid üldse.

Kõiki neid seadmeid peab ühendama emaplaat. Selles osas on valik lai, peaasi, et see toetaks kõiki võimalusi, mida pakuvad protsessor, graafikakaart ja emaplaat. On olnud juhuseid, kus osa kallimatest graafikakaartidest ei toimi täies mahus, kui need paigaldada odavale emaplaadile, kuna viimane ei toeta lihtsalt riistvaraliselt kõiki graafikakaardi võimalusi.

Kindlasti ei tasu tähelepanuta jätta ka toiteplokki ja korraliku jahutussüsteemi. Kvaliteetsed ja võimsad komponendid nõuavad palju toidet (elektrit) ning eraldavad samal ajal märkimisväärse koguse soojust. Kui kumbki neist on puudulik, kannatab ilmselgelt arvuti stabiilsus. Tekivad iseeneslikud taaskäivitused jms.

Pilt ja heli

Korraliku elamuse saamiseks on vaja korraliku pildiedastust, lennusimulaatori jaoks oleks soovitatav võimalikult suur monitor. Suurus on vajalik selleks, et tekiks võimalikult tõetruu illusioon kohal olemisest. Muidugi sõltub see monitori ja kasutaja omavahelisest kaugusest. Oluline on ka resolutsioon, kuid siinkohal tasuks tähelepanu pöörata ka arvutile endale. Kas mu arvuti on suuteline näiteks jooksutama lennusimulaatorit 4K pildiga? Nähtavasti mitte. Lisaks suurusele võiks kuvar olla ka kumer ja võimalikult lai. Selliselt avardub vaateväli, mis on lendamiseks väga oluline. Kasutada võib ka kahe või kolme monitori kombinatsiooni. Inimesed, kellel on kaks monitori, kasutavad teist tavaliselt taustasüsteemide jooksutamiseks. Kolme puhul saab väga laia vaatevälja.

Edasijõudnud võivad kasutada mitut erinevat ekraani või lausa projektoreid. On nähtud ka simulaatoreid, kus kokpiti pilt kuvatakse projektoritega, samal ajal on füüsiliselt olemas ka reisijatesalong ning iga akna taga eraldi monitor. Lisaks on arenemas ka virtuaalse reaalsuse prillid, mis loovad illusiooni lendamisest ning järgivad ka pea liikumist. Sellise lahenduse miinuseks võib lugeda a) kui prillid on ees, on raskendatud näiteks juhiste või klaviatuuri kasutamine b) mõnedel tekitavad peavalu ja teisi kõrvalmõjusid c) sellised seadmed nõuavad väga head kaadrisagedust.

Heli edastamiseks kodustes tingimustes piisab tavalistest kõlaritest, kes soovib paremat kvaliteeti, ostab kallimad kõlarid. Oluline on ka bassikõlarite olemasolu. Kes soovib lennata virtuaalselt, vajab kindlasti ka kvaliteetset peakomplekti (kõrvaklapid ja mikrofon). Ei saa soovitada bluetooth-põhimõttel kõrvaklappe, kuna a) heli liigub teatud viivitusega ning b) üldjuhul kasutavad BT kõrvaklapid heli edastamiseks (läbi mikrofoni) telefonikõnedeks mõeldud andmesidet, seeläbi kannatab kvaliteet märgatavalt.

Juhtimisseadmed

Lennusimulaatorit ei ole võimalik kasutada ilma korraliku juhtimissüsteemita. Kodukasutajale piisab lihtsamast joystick‘ist. Selle valikul tasub otsida tuntud kaubamärke nagu Saitek, Logitech, Thrustmaster jt. Odavate lahenduste puhul kipub kannatama täpsus, lisaks kimbutavad neid teised probleemid, näiteks tekib lõtk (hoovad ja kangid logisevad). Aja jooksul kipuvad purunema või tekitama “müra” ka sensorid, mis mõõdavad hoobade ja kangide liikumist. Lisaks võib osta päris lennki juhise sarnaseid yoke-süsteeme ning gaasi ja teisi hoobasid. Lennusimulaatorite turg on väga lai, müügil on väga palju erinevaid seadmeid. Lisaks lihtsale joystick‘ile on võimalik tellida ka näiteks täismõõdus Cessna paneel või lausa Boeingu kokpit koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Selliste seadmete hinnad on aga väga kõrged.